Reaktor – kodumaine fänniauruga tuumakatel

Ajakiri Reaktor on veebis ilmuv ulmeajakiri, mida tehakse fännide poolt fännidele. Või siis nagu Kaupo Meiel seda väljendas: see on fänniaurul sõitev väljaanne.

Ulmeajakiri.ee lehelt on loetav kogu Reaktori sisu kuude kaupa alustades 2011.a oktoobrist, mil nägi ilmavalgust esimene number. Sisuks on raamatu-, filmi-, ja mänguarvustused, samuti tutvustused. Uudiseid siit-sealt, intervjuud fännide, tõlkijate, kirjastajate, kirjanike jm põnevate isikutega. Loomulikult kodumaised algupärased jutud (enamasti lühijutud, sekka mõni pikem asi, teinekord ka järjejutt) ning tõlkeid.

Kõik Weinbergi poolt Reaktoris avaldatu leidub siin: https://www.ulmeajakiri.ee/autor/107

Kusjuures nende otsingumootor (http://ulmeajakiri.ee/?kaeva) annab soovijale ilusti ka teised autorid kätte 🙂 

Mille poolest Reaktor mulle meeldib? 

Esiteks on tegemist ainukese regulaarselt ilmuva ulmeajakirjaga Eestis.

Jah – on olemas Algernon, mille ilmumine vahepeal kahjuks sõltus ilmselt tuule suunast, tegijate emotsionaalsest seisundist ja veel mitmest määramatusest. Viimasel ajal on see õnneks stabiliseerunud, kuid sisu pool on teinekord kasin, oma hiilgeaja kahvatu vari.

Mis teha… Täheaega on minul isiklikult natuke raske ajakirjaks pidada, kuigi seda see on. Samuti pole selle ilmumine päriselt regulaarne, aga ikka korra aastas tuleb ära. Seega on fänniaur, tuumakatlas üks tänuväärne asi – et seda kauaks jaguks.

Teiseks ei ole Reaktor ühekülgne – seal on ikka erinevaid asju nagu üleval sai loetletud – seega on asjal sisu kõvasti rohkem kui üksnes jutud.

Kolmandaks on see hea lävi, mille kaudu on võimalik tulla oma juttudega kirjandusse. Olgu või nii kitsa lugejaskonna ette kui seda on ulmefändom, aga ikkagi! Ja lisaks veebile on ju veel ka Tuumahiid, mis on jõudnud nüüdseks kolmanda kogumikuni, kus parimad palad on trükimusta ja paberi näol läbi massiduplikaatori lastud.

Olgu – see on muidugi äärmiselt erapoolik kiidulaul, sest ma ise olen saanud Reaktori kaudu päris palju jalga ukse vahele. Aga oleme ausad – ja see on neljas põhjus – Reaktori toimetus pole kunagi mulle armu andnud kui asi puutub juttude toimetamisse ja keelekorrektuuri. Eks neil on ka olnud vajadus end aastate jooksul tõestada ja seetõttu ei vasta kindlasti tõele ka see, et avaldamiseks võetakse mida iganes.

Hmmm… Millegi üle tuleks nuriseda ka 🙂

Eks igal asjal ole tegija nägu küljes – seega võibolla käib aeg-ajalt Reaktori toonist läbi ka mõnigi vari fändomis käärivatest skandaalikestest ja isikute vahelistest vastuoludest. Võiks ju sellest kõrgemale tõusta…? Või nagu hea ajakirjandustava eeldaks anda eriarvamuste puhul sõna mõlemale poolele? Võibolla on asi minu e-lugeris, kuid e-formaat pole just kõige mugavam/ilusam. Sõnaga – on arenguruumi. Loomulikult on palju amatöörlikku, artiklite ja juttude tase on äärmiselt kõikuv – kuid õhina ja fänniauru säilimine ja suurenemine on olulisem kui mingi “müstiline kvaliteedilatt”.

Ja muuseas on ilmselt paslik lõpetada see koht Joel Jansi kuulsate sõnadega kui üht minu võimalikku kaastööd arutasime: “Ära siis mingit sitta kokku kirjuta, eks?” Reaktori kvaliteet on summaarselt ikkagi tubli “4+”.