Vaikust ja rahu
Ma olen korduvalt öelnud, et õudus pole minu lemmiklugemine. Mitte, et õudne oleks, vastupidi – ei ole õudne. Vähemalt enamik sellest õudusest, mis liigitub ulme alla pole õudne, sest kuskil kuklas tiksuv alateadlik enesekaitse refleks võtab ah-see-pole-ju-reaalne-filtriga lihtsalt hirmutunde rajalt maha. Õudsed on need asjad, mille aset leidmise tõenäosus on piisavalt suur.
Ja noh, vastupidiselt kõigele eeltoodule olen ma nüüd siis ise ühe õudusjutu avaldanud.
“Vaikust ja rahu” on lugu seltskonnast, kes läheb nädalavahetuseks sohu, ühele üksildasele saarekesele. Olgu öeldud, et hästi neil ei lähe.
Lugu on illustreerinud Kärt Mikli, kelle tööst siin ka paar näidet.
_______________________________________________
„Kui sa sinna sisse hüppad, siis jääb selline mõnus auk järgi…“ ütles Kristo Joonasile otsa vaadates. „Tahad näha?“
Ta võttis paar sammu hoogu, tõukas end maast lahti, keeras õhus külje ette ja maandus raskelt, õlg ees erkrohelise vetruva samblavaiba sisse, mis oleks kontakti tekkel justkui tema all avanenud. Vesi pritsis laiali, korraks, justkui silmapete, vilksatas roostekarva, sakilise servaga süvend.
Kristo röögatus ning Kairi ja Helena karjatused kõlasid veidralt kokku ja järgmisel hetkel vajus samblavaibas olev ava mullitades kokku, neelates Kristo alla.
„Mis juhtus!?“ karjus Marek eemalt võsa vahelt, kuhu ta oli koos Heidiga kadunud.
Kairil oli käsi suu ees ja teine välja sirutatud osutades kohale, kust Kristo oli laukaservas läbi õõtsuva samblavaiba kadunud.
„Ta kukkus sealt läbi!“ sai Helena sõnad suust.
Alarile tuli korraga elu sisse. Ta haaras oma seljakoti, leidis küljetaskust taskulambi, lülitas selle sisse, viskas teiba põiki üle samblariba, mis lahutas kallast laukajärve vabast veepinnast ja roomas nii kiirelt kui sai üle reetliku õõtsuva rohelise riba. Marek tormas samal ajal lähemale ja viskas oma teiba Alari oma kõrvale ja hakkas talle järele roomama.
Alar sukeldus tumedasse laukajärve ja keeras end vee all ümber, suunates taskulambi kaldaserva alusesse pimedusse. Seal toimus mingi meeletu rabelemine. Ta ujus natuke lähemale, eraldas vilksamisi Kristo käsi ja jalgu, haaras umbropsu temast kinni ja hakkas teda tagurpidi välja sikutama. Liikumine oli raskendatud, sest teine rapsis meeletult vastu. Justkui mingi suur asi oleks neist mööda ujunud, hämaruses ei saanud Alar aru, kas see, mis teda riivas oli vee all õõtsuv pehkinud ja libe puunott või oli tõesti vees mingi liikuv elusolend… Adrenaliin tormas läbi ta soonte, andes jõudu rabelevat Kristot sikutada. Ta justkui oleks millegi vastu põrganud või sai ta sellelt asjalt obaduse? Igatahes oli ta järgmisel hetkel kaldaserva alt väljas ja tõusis Kristot järele vedades puristades ning õhku ahmides pinnale.
Marek heitis talle köie.
„Tõmmake!“ karjus ta seljataha vaadates.
Ühisel jõul tõmbasid kolm naist ja Joonas laukas olevad mehed välja ning vedasid nad köie abil üle õõtsuva samblavaiba.