Täheaeg 17 – Päästa meid kurjast

Juba tegelikult septembrikuus nägi ilmavalgust Täheaja 17 number, kus siis ilusti see Reidar Andresoni ja minu poolt kahasse kirjutatud jutt “Päästa meid kurjast”, millega saavutasime jutuvõistlusel esikoha. Mis eriliselt heameelt teeb on asjaolu, et see on ühtlasi ka kogumiki nimilugu ja kaanepiltki on meie jutu ainetel.

Väike isutekitaja siia kah:

Auditeeritava kaubalaeva dokkimine esmaspäeva hommikul kell 0747 oli saatuse irve. Colin Thyne, Neymari-nimelise kolkamaailma transiitjaama, rahvasuus Viiendaks Rattaks nimetatud orbitaali turvaosakonna juhtaudiitor, oli tõtanud oma eluruumidest tööle. Ta ei saanud endale lubada harjumuspärast hommikust tunnikest, mille jooksul vaadata üle kõik „tulekahjud“ ja tegemist tahtvad ülesanded. Selle asemel haaras mees joonelt töövahendid ja kiirustas kohvimasina juurde.

„Hommikust, Colin!“ hõikas Eric Deschanel kahe klaasseina vahele surutud kohvinurgast, kus ta traditsiooniliselt mõned minutid pärast kella üheksat suurest automaadist endale väikese tassi kohvi võttis. „Oled sa täna väga hõivatud?“

Colin mõõtis vaikides pilguga ülemust ja asetas vastamise asemel toeka, kaanega suletava topsi kohvimasina alusele. Ta valis musta kohvi suurusega 3XL.

„Ega ma siin üldiselt oma vaba aega veetmas käi,“ ütles ta seejärel.

„Ah-soo!? Ära sa märgi…“ kostis Deschanel ja lasi kuuldavale oma heledahäälse naeru, mis esimesel korral (Tegelikult ka kahekümne esimesel, mõtles Colin) pani inimesi pead pöörama ja nii mõnegi kulmu imestunult kerkima. „Vaata, meil on see probleem, et Lek läks pensionile.“

„Olen märganud jah,“ ütles Colin. Vana Nuuskur oli olnud Viienda Ratta auditiosakonna tõeline veteran. „Muidu ma siin ilmselt nälgas moega enne dokkidesse jooksmist endale kohvi ei lahmaks.“

„Aaa… Sul on mingi laev või asi tulnud?“ tegi ülemus mõtlikku nägu.

Colin vaatas kella. „Stonehenge’i alus, see va „Nicolay Weschel… Wezcil…“ Ptüi! Mingi vesilokk see oli. Igavene kolakas kaubalaev. Ma mõtlen, et me polegi vist nii suurt näinud viimased pool aastat. Neljapäeva õhtul hüppasid Spoti-poolsest urkest sisse. Pidid jõudma alles täna lõunaks, kuid on ilmselt tublisti hagu andnud – sindrinahk on juba kohal.“ Ta võttis täis topsi, tõmbas hea sõõmu kohvilõhna ninna ja keeras kaane peale. „Mis sul mureks? Ma peaksin juba tegelikult seal olema, aga tead isegi – suur kiire möödas, siis on aega küll.“ Ta astus paar sammu tagasi ja toetas end sissepääsu juures vastu klaasseina serva.

Deschanel noogutas peaga tema selja taha. Colin pööras ringi ja vaatas üle kontori. Viies Ratas oli tegelikult vaatamata asukohale Võrgustiku piirialal päris suur kosmosejaam, kuid turvaosakonna ühe osana toimiv auditeerimisüksus oli surutud võrdlemisi kitsastesse oludesse. Madalate riiulitega oli kontori keskpõrand jagatud kokku kümneks tööboksiks, mõned klaasseintega eraldatud ruumid (teiste seas Deschaneli kabinet ja nõupidamiste ruum) olid seinte ääres. Neid oli koos sekretäride ja ülemusega kokku seitseteist hinge. See oli parasjagu niisugune hulk inimesi, kes töötades, suheldes ning ringi liikudes tekitasid üpris korralikku lärmi ja saginat. Keset seda kõike seisis nõutul ilmel ringi vahtiv noorem mees.

„Uus poiss…“ tähendas Deschanel.

„Ja-aah?“ Colin kergitas küsivalt kulmu ja võttis lonksu kohvi.

„Ega siin suurt muud olegi, kui et tuleb temast audiitor teha,“ ütles Deschanel ja asetas käe Colinile õlale. Ülemusel oli kombeks trügida teiste personaalsesse ruumi.

„Jõudu tööle…“ tähendas Colin. „Sulle.“

Deschanel jätkas samaaegselt tema märkusest välja tegemata: „Võtad aga oma ammendamatust varasalvest teadmisi ja annad need ilusasti talle edasi.“

„Ja nii lihtne ongi?“ Colin võttis järgmise lonksu kohvi.

„Ei, Colin, tegelikult on see oluliselt keerulisem,“ tähendas Deschanel. „Seepärast ma seda ise ei teegi, saad ju aru? Pole tarvis noort inimest kohe esimesel päeval ära rikkuda.“

„Hea, et sina seda ütlesid!“

„Tule, ma teen teid tuttavaks!“ Deschanel surus end Colinist mööda ja kappas uue poisi suunas ise vaba käega laialt lehvitades.

Neetud! Colin võttis veel ühe lonksu kohvi ja läks siis ülemusele järgi.

„See on Orlando Carvalhal, meie uus audiitor,“ ütles Deschanel tutvustuseks.

Colin sirutas käe. „Colin, Colin Thyne, juhtaudiitor siin selles urkas.“

„Tere hommikust, hr Thyne,“ lausus noormees vapralt ja surus talle ulatatud kätt.

„Colin võtab enda kanda sinu esmase väljaõppe,“ tähendas Deschanel ja kortsutas Colinile kulmu. „Et kõik meie eesrindliku kosmosejaama protseduurid ja peensused sulle ilusasti selgeks saaksid.“

Tänan väga! Colin manas näole pingutatud naeratuse. Kui pilgud suudaks tappa, siis olnuks Deschanel ilmselt juba ammuilma sõelapõhjaks tehtud, põhjalikult ära nülitud ja orbitaali regeneratsioonisüsteemi suunatud.

„Okas,“ ühmas Colin. „Läksime siis! Mul on üks laevakolakas inspekteerida.“ Lõppude lõpuks polnud see ju uue poisi süü, et ta suutis tööle sattuda võrdlemisi ebasobival ajal. Või noh… tegelikult ikka oli ka, sest ega keegi teda ju relva ähvardusel ei sundinud.

Ta viipas käega ja seadis sammud väljapääsu poole ning Orlando Carvalhal püüdis tal kannul püsida.

„Too ta elusalt tagasi!“ hõikas Deschanel neile järele.

Mida iganes… Colin tegi Deschanelile üle õla žesti, mis sisaldas õieli aetud keskmist näppu.

Ukse juures pidi ta teed andma vibalikule kujule, kes tõukas hõljukkäru, millele oli kuhjatud erinevaid mõõteriistu.

Mees viskas kiire kõrvalpilgu Colinile ja Orlandole, tegi veidra grimassi ja pahvatas: „Töllmokast kollanokaraibe siia lahti lastud!“ Ta virutas jalaga vastu käru. „Persse! Oh kurat küll! Fakk.“

„Hommikust ise ka, Tony!“ hõikas Colin üle õla, asis suuri silmi kärulükkajat jõllitama jäänud Orlandol hõlmast kinni ja sikutas ta enda järel koridori.

Tonyks kutsutu eemaldus juba kühmu tõmbunult ja omaette pomisedes. Uks nende vahel sulgus automaatselt, lõigates läbi võimaliku suhtlemise.

„Mida põrgut see pidi tähendama!?“ sai Orlando viimaks sõna suust, kui nad mööda koridori edasi liikusid, jõudmaks lähima vertikaalini, mida mööda sai kosmosejaama keskteljeni laskuda.

„See oli meie ETS-tehnoloog Tony Blake,“ vastas Colin laia muigega.

„Mis talle sisse läinud on!?“ Orlando oli tõsiselt ärritunud. Ta nägu tulitas pahameelepunast ja kogu arglik ettevaatlikkus oli kui käega pühitud.

„Ei midagi. Tal on Tourette’i sündroom.“

„Misasi?“

„Tourette, mees!“ ütles Colin ja rehmas käega justkui öeldes, et kes siis ometi Tourette’iei tea?

Nad pöördusid laiemasse koridori, milles sebis ringi suurem hulk inimesi. Colin hüppas käigu pealt laisalt kulgevale liikurile, mis vedas inimesi ja pagasit. Orlando nägi kurja vaeva, et tal kannul püsida.

„Kas sa pole kuulnud Tourette’i sündroomist?“ päris Colin ja kui Orlando pead raputas, siis jätkas: „See on sihuke seisund, millega kaasnevad niinimetatud sund-tõmblused. Enamikel puhkudel avalduvad need mingites näomoonutustes, näiteks silmade pilgutamine või siis käte-jalgade liigutused. Ta ei saa sinna ise suurt midagi teha… Hea küll – tegelikult saaks kah, kuid rohtude võtmisel on oma kõrvalmõjud ja oma aju kallale ei taha ta põhimõtte pärast kedagi lasta. Nii et need grimassid, mis ta tegi, ei olnud mõeldud mingil määral otseselt sinu pihta! Noh, ja Tony puhul lisandub sellele veel haruldasem asi: ta puistab üsna räigeid repliike…“

„Kas see on nali?“

Colin patsutas noormehele õlale. „Sugugi mitte.“

„Mis te ütlesite, et ta nimi oli?“ küsis Orlando, kui oli natuke aega kuuldut seedinud.

Nad jõudsid vertikaali lähedale ja Colin astus liikurilt maha. „Tony,“ ütles ta pika sammuga edasi liikudes. „Tony Blake, ta on päritolult iirlane, tead, Maalt tulnud.“