Stalker 3

19.-21. juuli 2019 toimus Jõgevamaal, Udu Talus Estcon 2019. Traditsiooniliselt kuulutati ka välja Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid. Ehk siis 2018.a jooksul ilmund eestikeelsete tekstide paremik. Nimekirjad (ja loodetavasti varsti ka tulemused) on Ulmeühingu kodulehel ilusti üleval.

Minu tekstidest olid nomineeritud “Tõrkeotsing” (Fantaasia, 2019) ja “Vaikust ja rahu” (Reaktor, august 2018)

Mis siin salata, kohale läksin ikka mõttega, et ehk õnnestub võidukõnet pidada (õnneks küll Estconil pole pika võidukõne traditsiooni, pigem ikka mingi väike repliik), kuid samas andsin endale aru, et Triinu Merese “Kuningate tagasitulek” ja Siim Veskimehe “Kolmas tähevärav” ja mine sa tea võibolla mõni teinegi veel on tugevad konkurendid. Enim olin enese jaoks ratsionaliseerinud põhjuseid, miks elada kaasa Triinu teisele järjestikkusele Stalkerile, sest “Kuningate tagasitulek” on tegelikult hea raamat ka mu enda arvates.

Nagu ikka jäetakse eesti autori romaani kategooria välja hõikamine viimaseks – justkui kõige olulisema Stalkerina peab see pinget kruttima. Küüsi just ei närinud, kuid “serva peal” istusin küll. Kui siis “Kuningate tagasitulek” hõigati välja teise koha tulemusena, hakkas kohe päris kerge olla 🙂

Aastate peale on mulle traditsiooniks kujunenud süüdistada kõiges Raul Sulbit, kes kunagi 2013 kandis lükkas mu kolm Täheajale esitatud juttu tagasi. Kui varasemate Stalkerite puhul seisneb Rauli “süü” selles, et ma pidin tema eituse vastast jonni ilmutama ja lihtsalt paremini kirjutama hakkama, siis “Tõrkeotsing” tõukub konkreetselt ühest nendest kolmest jutust, mille kohta ta toona ütles, et “lugeja oleks pettunud ulme vähesuses”. Sai lugu suurem ja keerulisem, sai ulmet rohkem ja tulemusena olen ikka tõsiselt rahul ja tänulik.

Raamatu lõpus on veel rohkel nimelisi tänusõnu, mida siin ei hakka kordama. Kel veel lugemata, julgen soovitada. Ja tänud neile, kes lugesid ja hääletasid!