Pimesi hüpates (lühiromaan)

Juulikuine REAKTOR võttis ette avaldada loo “Pimesi hüpates”. Või siis lühiromaani, nagu toimetus seda nimetas (otselink jutule). Alguse sai see jutt mõttelisest konstruktsioonis, mis on n+1 korda läbi käidud, kuid siiski põnev – mis saab kui ühel päeval tõesti peaksime kohtuma tulnukatega? Ja mis siis kui nad pole ikkagi sellised nagu me mõtleme, fantaseerime? Ja kelle maailm siis lõppeks kokku kukub, kas meie või nende?

Sellel lool on oma saatus. Esimese versiooni kirjutasin tegelikult jupp aega tagasi ja see ei leidnud piisavalt poolehoidu, et osutuda avaldatuks. Küll aga laekus hr Raul Sulbilt koos ei-vastusega väga tänuväärset tagasisidet, mis ei pannud klaviatuuri nurka viskama. Lugu ise elas samal ajal oma elu edasi ja jõudis ringiga Reaktori toimetusele, kust pöörduti minu poole ligikaudu pool aastat või rohkemgi hiljem. Et kas ma oleks huvitatud avaldamisest? Muidugi! Aga vaadake, mis ma vahepeal sellega teinud olen. Versioon kaks sai ka tublisti konstruktiivset kriitikat. Teinekord on selle vaba aja ja muude ressurssidega nagu on ja lugu jäi uuesti toimetuse töölauale. Tahaks uskuda, et laagerduma…

Vahepeal jõudsin kirjutada juba kaks uut juttu, jutuvõistlusele ja seejärel ka Reaktorile. Peaaegu kuu aega madistasin toimetajaga tõsist tööd teha selle uue looga ja kui see juba päris üsna valmis oli, siis korraga käis põmm ja “Pimesi hüpates” maandus taas mu arvutisse. Avaldame? Loomulikult!