Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (romaan)
Ja läkski trükikotta! Varsti hästivarustatud raamatupoodides.
Väike isutekitaja ka siia:
„Sa vahi seda värki, Leathercord!“ Alyana lisas mingi võõra (ilmselt oma emakeelse) sõna ning lasi laterna valgusvihul aeglaselt liikuda üle vaatepildi meie ümber.
Suuremat osa koopast täitis järv, millesse laviin meid paisanud oli. Kitsas kaldariba, millel seisis telk, kujutas endast väikese kaldega nõlvakut, mis lõppes püstloodis kerkiva müüri ees.
„Kas see vastab sinu ettekujutusele sellest, mis siin olema peaks?“ küsisin, valgustades müüri meist vasemal, kus paistsid korrapäratu kuhjana ülespoole kerkivad kaljurahnud. Need olid ülalpool kokku varisenud ehitise rusud. Võib-olla saaksime sealtkaudu üles ronida?
Alyana juba liikuski sinnapoole. „Ei, Leathercord!“ hüüdis ta mulle üle õla, pannes koopasisemuse kaikuma oma madala häälega. „See ületab ka kõige metsikumad ettekujutused, mis mul iganes olid!“
„Hei, pea kinni!“ Järgnesin Alyanale. „Kuhu sa minna kavatsed?“
Ta peatus ja osutas laternaga rusuhunnikule ja seejärel ülespoole, kust paistsid koopaseina süvendatud terrassid, sambad, tunnelisuudmed.
„Sa nagu mõtled, et pärast seda, kui oleme teinud sajandi, h’eqo! – aastatuhande… Võib-olla kogu inimkonna ajaloo kõige suurema avastuse, siis ma jään siia telki istuma!?“ Ta vaatas mulle otsa, seistes keset kiirenenud hingamisest moodustunud aurupilve. „Unista edasi!“ Ta keeras ringi ja hakkas üles ronima.
Muidugi, kes tahaks ajaloo suuravastuse künnisel tuletada meelde selliseid pisiasju nagu puuduv side, vähene toidutagavara, lõikav külm, mägede aluses koopas lõksus olek, tõdemus, et ilmselt pidasid su kaaslased sind surnuks…? Viimane oli saatus, mis võis hõlpsalt neid endidki tabada.
„Meil on vaja mingit plaani!“ hüüdsin talle järele.
Ta peatus uuesti. „Mis sa seletad?“
„Ma ütlesin, et meil on vaja mingit plaani!“ vastasin. „Et nagu mis siis saab, kui keegi meile siia sama teed mööda järele peaks tulema? Kuidas me siit välja pääseme ja umbes nii…“
Ta kehitas selle peale õlgu ja ronis edasi. Paistis, et see läks tal palju ladusamalt, kui võinuks arvata.
„Tuled sa juba?“ hõikas ta viimaks mulle ülevalt servalt. „See siin on igatahes vaatamist väärt!“
„Oota seal!“ hüüdsin vastu. „Ma lähen ja toon varustuse.“ Või siis pigemini selle, mis varustusest on järele jäänud.
Kraapisin kivikilluga müürile lühikese sõnumi, et oleme elus ja läksime väljapääsu otsima. Seejärel ronisin ettevaatlikult üles Alyana juurde. Kui sul tuleks ronimine välja sama hästi kui oraval, siis oleksid sa ilmselt alpinist, mitte planetoloog… Kellelgi pole tarvis murtud kodaraid!
* * *
Teckland Leathercord on kolkaplaneedi väikeses ülikoolis töötav teadlane. Vähemalt näib see nii kõigile, kes teda teavad, kuni päevani, mil tema naine tapetakse ja ilmselge süüdistatavana on kohtu all ei keegi muu kui Teckland Leathercord. Järgnevates sündmustes on oma osa kosmoseseiklejatel, pearahaküttidel, palgamõrvaritel, teistel Linnuteel Maal “lähinaabrust” asustavatel inimliikidel, suurkorporatsioonidel, mis tegelevad võidurelvastumisega ning nii mõnelgi inimkonna unustusse vajunud minevikupäevade veidrusel.
***
Alguses oli jutt. Sama pealkirjaga. Ilmunud Reaktoris (saab täitsa vabalt siit lugeda: http://ulmeajakiri.ee/?jutt-enesevaarikusel-pole-sellega-mingit-pistmist) ja natukene teistsugune kui nüüd paberil ja nende kaante vahel. Siin on mõned asjad välja visatud ja teised juurde lisatud.
Illustratsioonid… Kõik sai alguse sellest, et Hanna Liisa joonistas minu kirjelduse järgi üles Thessa. Tal oli ilmselt mingi päev veits igav…
Maailm on tegelikult seesama, mis on rohkem või vähem tuttav sipelgalõvi ja vihma nimede lugudest. Õigupoolest kui on tahtmist end natuke sellega kurssi viia, siis võib päris hea koht alustamiseks olla lugu “Pimesi hüpates”. Leitav nii samanimelisest kogumikust kui jällegi soovi korral Reaktorist (http://ulmeajakiri.ee/?jutt-pimesi-hupates).
Kusjuures need jutud ei ole mingi kohustuslik lugemine, et käesoleva romaani maailmast sotti saada. Seesinane on ikkagi täitsa omal jalal püstiseisev asi. Mõtlesin lihtsalt ühe üldise maailma kontseptsiooni märkuse peale: siin pole tulnukaid.
Jaa – on tähelennud, on maailmad, milles on Maa-väline elu, kaasa arvatud intelligentne elu. Aga kogu see lõngakera hakkas hargnema ühest sellisest mõttest: mis siis kui “tulnukad” ongi seal kuskil, kuid nad on pea äravahetamiseni sarnased meiega siin. Ehk siis inimesed on üle Linnutee laiali. Jah, natuke või rohkem teistsugused oma väljanägemiselt, kuid geneetiliselt ometi ilmselgelt inimesed. Mitte teine liik, vaid pigem teine rass. Ei mingeid rohelisi või halle, suurte silmade ja peade ning kolmesõrmeliste kätega mehikesi lendavatel taldrikutel. Et mismoodi siis asjad edasi arenevad?
Kaks asja, mis ma unustasin õigel ajal kirjastajale saata:
Pühendus
Kõigepealt juhtus nii, et Tanel ütles mulle: „Ära muretse, sa oled nüüd koos meiega! Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist…“
Ja mingi aeg hiljem ütles Tiit Raud, et võiksin raamatuid kirjutada.
No vot siis.
Tänuavaldus:
Minu perekond on olnud toetav ja armastav. Isegi arvestades asjaolu, et raamatute kirjutamine pole just selline kõige tüüpilisem hobi.
Sugulased, sõbrad-tuttavad-kolleegid, kes on harjunud või siis üllatusega avastanud, et ma kirjutan: aitäh, et olete märganud hästi öelda.
Minu sügavaim tänu lugejatele. Ma olen liigutatud senisest positiivsest vastuvõtust.
Eva – kui ikka kirjastaja küsib, kas mul midagi avaldamiseks on, siis kuidas ma saan ära öelda! Jaanipäevaks püüan valmis teha… Kõik, mida tean tähtsast eesti keele sõnade järjekorrast mina, nõuab ikka hoolikat sättimist. Sa oled sundinud mind asju paremini tegema. Ja see on hea!
Andri, Astra ja Metsavana: tänan meenutamast, et ma ikkagi ei peaks mingit päris sitta ka kokku kirjutama.
Seesinane asi oli algusest peale mõeldud ühe seiklusjutuna 🙂
PS. Mis ma nelja nädala jooksul olen (taas)avastanud – jõle raske on mingeid mõistlikke pühendusi raamatule kirjutada…