Eestid, mida ei olnud

On ilmunud ulmeantoloogia “Eestid, mida ei olnud” – koostajaks Indrek Hargla.

Kogumikus sisalduvad lood ja autorid:

1. Tarvaste tulek – Jaagup Mahkra
2. Clemens Fellinus, Rex Estonicum  – Indrek Hargla
3. Vabavalla kaotamine – Heinrich Weinberg
4. Kasuksepp – Meelis Friedenthal
5. Jumala armulikkus – Mairi Laurik
6. „See linn on meile kalliks maksma läinud“ – Mann Loper
7. Saatan Robert  – Mart Sander
8. Kolmanda Reichi triumf! – Maniakkide Tänav
9. Ernst Meele Eesti – Mihkel Seeder
10. Piisab, kui seinale kritseldad B – Veiko Belials; J. J. Metsavana
11. Valendab üksik prooton – Siim Veskimees
12. Elu jõud – Krafinna

“Vabavalla kaotamine” on lugu sellest, kuidas Eestis millalgi 12-13 sajandi vahetuse aegu on tekkinud niivõrd-kuivõrd riiklik moodustis – Vabavald, mis ühendab Uku Kalevipoja eestvedamisel suurema osa muinasmaakondadest. Asjade kulg on olnud juba mõnda aega sinna suunda, et ilmselt paneb Vabavald end maksma veel ühinemata maakondade üle. Kui Saaremaa oma vanema Tøllu juhtimisel tuleb ka liitu, siis näib, et miski ei suuda enam saatust väärata – varsti liidetakse kas läbirääkimiste või jõuga ka Ugandi. Ja kes teab, mis kõik edasigi võiks saada…?

Aga võim on magus ja mõni muu asi samuti. Lõpplahendus on kindlasti teistsugune kui ajaloo ümberkirjutajatele ideaalis meeldiks.

Väike isutekitaja:

Aire ruttas kitsast rada mööda künkast alla. Loss tema selja taga oli mattunud pimedusse, välja arvatud nõrk tuluke vahitornis. Pealikemäeks nimetatud laugenõlvalise künka otsa püstitatud linnust ei kasutatud sõjalise tugipunktina; see oligi Pikkjõe kalda lähedasele, Järva ja Alempoisi piiril olevale künkale ehitatud Vabavalla peavanema asukohaks, mida see kasutas enamasti suvisel ajal, enne ja pärast suure Maapäeva toimumist. Niisuguseid losse, mida ehitati läänepoolsete maade rahvaste kuningatele, mere siinpoolse ranna hõimud veel ei püstitanud. Ilmselt Lindanise, Tarvastu, Tarbatu ja Otepää saavad omad lossid varem kui muud kohad. Aga kes teab võibolla saabki hoopis Pealikemäe linnusest esimene Eestimaa Vabavalla tõeline losse oma kuninga ja tema kaaskonnaga?

Mõte Uku Kalevipojast kui kuningast ajas Aire vihaseks. Tema pahameele osaliseks said nii ta oma isa kui Kalevipoeg ise, kes olid sõlminud omavahel lepingu. Selle lepingu sisuks oli Sakala ja Vabavalla liit. Nii sai Kalevipoeg juurde jõudu ja võimu ning kallutas Eestimaal jõuvahekorrad lõplikult Vabavalla kasuks. Saaremaa ja Ugandi olid ebatõenäolised liitlased, eraldi võetuna olid kumbki Vabavallast väiksemad ja nõrgemad. Liiatigi olid Uku ja Saare Tøll mitte just päris sõbrad, kuid mõistlikel põhjustel liitlased. Koos olid nad rüüstanud Sigtunat, pannes piiri svealaste retkeile, koos olid nad alla heitnud Rävala, võttes niimoodi svealastelt nende peamise siinkandi liitlase. Näis, et miski ei peata enam Vabavalla kasvu. See kunagi pilkeid põhjustanud virulaste väeti mõte oli haputaignana kerkinud ja neelas alla ühe maakonna teise järel.

Sakala Lembitu ja Virumaa Uku vahel sõlmitud leppe pitseriks oli aga Aire. Sakala kuulus Aire, kelle ilust, selgest mõistusest ja teravast keelest kõneles terve Eestimaa. Nii vähemalt meeldis mõelda tema isale ja emale.

„Inimesed, kelle käes on nii paljude teiste saatused käsutada ja otsustada, ei saa alati teha seda, mis on neile meelepärane,” oli vana Lembitu Airele selgitanud. „Seda on vaja teha, et meie rahvas saaks suureks koos virulaste ja teiste Eesti hõimudega. Meie veri saab Vabavalla kuningasoo alusmüüriks. Kui tulevastel päevadel räägitakse Sakala lugudest, siis kindlasti ka sellest.”

Sakala lood! Aire meelest oli seesinane lugu tema ja Ukuga pigem häbiks sellele muistsest ajast suurele ja uhkele hõimule, kes Sakala künkaid, orgusid, metsi ja soid asustasid. Veel kunagi polnud nad ühelegi võõrale võimule alla paindunud. Nii kaugele kui inimeste mälu ulatus, oli Sakala olnud suur, vaba ja tugev ning uhke selle üle. Kas polnud need mitte tema esivanemad, kes russide kuninga Jarisleifi Tarbatult minema kihutasid, kui ugalased ise sellega hakkama ei saanud? Kas polnud need mitte tema esivanemad, kes olid tõmmanud piiri liivlaste põhja poole tulekule? Ajanud nad tagasi Koiva jõele? Ja nüüd… Tema isa pidi olema see, kes nõtkutas oma põlvi virulaste Kalevipoja ees. Tema ise pidi olema otsekui lehm turuplatsil, keda hinna eest kaubeldakse. Oleks siis veel väärika hinna eest! Hinnaks polnud mitte Sakala vabaduse kestmine, vaid oma soo jätkamine läbi Kalevipoja.

Aire jõudis kõrgete pärnade alla ja seisatas puude varjus. Tuul puhus laiali pilved ja poolkuu heitis korraks üle künkanõlva oma kahvatut valgust. Aire kuulas hinge kinni hoides ja vaatas pingsalt ümbrust. Ta ei kuulnud midagi ega näinud kedagi. Miski ei häirinud öist rahu. Ta tõmbas oma rüü hõlmad koomale ja lükkas kapuutsi alla, päästes valla heledad juuksed, mis vajusid otsekui kangas tema õlgadele ja seljale laiali ning ruttas kitsast rada mööda läbi puudesalu jõe äärde.

Soistel kallastel keerutas udu ja hämaras valguses eristas Aire eemal puu all inimese kuju. Mõned sammud sellest tumedast kogust eemal näksis rohtu hobune. Kui Aire jõe kaldale astus, siis kergitas hobune pead ja vaatas tähelepanelikult tulija poole. Puu all seisnud mees astus mõned sammud lähemale. Aire kiirendas sammu ja paar hetke hiljem oli ta juba tugevate käte vahel. Igatsetud suudlus ja embus kustutasid ta murelikust mõttest hetkeks kõik muu, eemal künkal kõrguva linnuse, mehe, kellega ta oli sunnitud oma elu, oma keha jagama teda armastamata, kaheaastase poja, kes hoidjate valve all rahulikku und magas; unustas kõik need võimumängud ja omaenda ettevõtmise ohtlikkuse ja meeletuse.

Mees haaras ta sülle ja kandis puude vahele, kuhu oli rohu sisse tallanud väikse platsi ja maha laotanud tekid.