Stalker 1
Ametlik teadaanne on siis selline: 2015.a Stalekri hääletuse tulemuste kohaselt on jutt “Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?” (ilmunud Täheaeg 13) võitnud Eesti Ulmeühingu aastaauhinna Stalker kategoorias Parim eesti autori lühiromaan või jutustus.
Võttis ikka sõnatuks küll kui tulemused ette loeti. Noh, eks hääletusnimekirjades oma jutte nähes oli ka juba selline mõnus tunne, kuid meeles tuli pidada asjaolu, et kandideerivad ju siiski kõik eesti keeles avaldatud tekstid. Kui ma endale sisimas üldse lubasin midagi loota, siis tegin mõttes panuseid loole “Kasutusvalmis“. Ilmselt siiski paber ruulib veebi ees, sest kui vaadata jutuloomingu tulemusi, siis tegelikult on eesotsas ikka paberil ilmunud asjad.
Kõne auhinna üleandmisel (On see mingi nali või!?): veelkord aitäh Raul Sulbi ja Eva Luts; lisaks Tõnis Hallaste, Mant, Metsavana, Artur Räpp (Reaktori toimetus – ka need, keda siin nimeliselt pole välja toodud). Loomulikult – jutuvõistlise žüriile kummardus. Ma ütlesin Estconil korduvalt, et olen saanud peksa (?) toimetajatelt ja arvustajatelt. Mis ma sellega tegelikult ju silmas pidasin, oli sisuline konstruktiivne kriitika. Selline kriitika mulle meeldib! Ja mis ma muud oskan järeldada, kui et sellest on kasu olnud.
Vaatan punktitulemusi. Mann Loper… Respekt! Seekord sain ühe punkti rohkem ehk siis ümberpööratud jutuvõistluse pingerida (Mann sai minust kaks punkti rohkem, nii et tehniliselt võttes on tal veel edumaa). Vaatan veel punktitulemusi. Heldeke… Seal on ju ka “Vihma seitse nime” ja “Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” ja “Kasutusvalmis”.
Sipelgalõvi jutt… Kirjutasin selle väga konkreetselt jutuvõistluse jaoks. Selles mõttes mulle taolised võistlused meeldivad, et see on võimalus nö jalga ukse vahele saada. Žüriil on ikkagi kohustus su tekst läbi lugeda ja kui see midagigi väärt on, siis sealt edasine on juba ajalugu. Yellowstone’i maailm oli siiski selleks hetkeks juba olemas. “Vihma seitse nime” oli ilmunud 2014.a jaanuaris Reaktori veergudel.
Veiko Belialsilt tuli mõte, et Sipelgalõvi on esimene eestimaine ökoloogilise ulme tekst. Noh – minu teadmised valdkonnas on liiga puudulikud, et nõustuda või vastu väita, kuid fakt on see, et ökoloogia on üks kandvaid motiive seal küll.
Kõik sai alguse ettekujutusest, et on üks maailm, millel sisuliselt puudub telje kaldenurk ja seetõttu aastaajad. Järgmine lihtne tõdemus maailmade juures on see, et eksisteerivad nö horisontaalsed (ekvaatorist pooluseni) ja vertikaalsed (meretasandilt mäetipuni) kliimavöötmed. Aga mis siis kui oleks üks sisuliselt üleni ookeaniga kaetud maailm? Ja mis siis kui sinna tuli hirmsa pauguga miski asteroid või asi, tekitades tohutu kraatri, millest sai maailma ainus manner… Osa sellest mandrist on merepinnast madalamal. Ja siis on seal rõngasvall ja siis on seal kliima… Põnev kliima – merepinnast allpool olev sisemaa ei saa sisuliselt üldse vihma, sest rõngasvall püüab sademed endale. Ja see ju tähendab. et seal üleval mägedes sajab roppu moodi palju. Ja selles maailmas on kolonistidel niipalju jantimist iseendi igapäevaelu korraldamisega, et nö perifeersed piirkonnad jäävad keskvõimu kontrolli alt sisuliselt välja. Kõikjale lihtsalt ei jõua.
Sipelgalõvi toetub veel kahele kodusest loodusestki tuttavale tegelasele: kiil ja sipelgalõvi. Mõlemad sellised väikesed ja armsad (?) olendid. Mis seal ikka, muudame nad koletisteks, kellele on antud lihtsalt tuttavad nimed.