Tõrkeotsing
Igal jutul ja raamatul on oma sünnilugu. Stephen Kingi tsiteerides: pole olemas ideede hulgiladu või heade mõtete supermarketit; tundub justkui sünniksid ideed tõesti “lambist” (ingl.k of thin air). Ideest või siis inspiratsioonist valmis raamatuni on aga pikk teekond ja küllap on palju ideid, mis kunagi jutuks või raamatuks ei vormugi.
“Tõrkeotsingu” saamislugu ma siin pajatama ei hakka – sellest on võimalik lugeda raamatu järelsõnast. Samas aga oli minu jaoks seekord eelmiste raamatutega võrreldes oluliselt põnevam esikaane sündimine. Nii “Pimesi hüpates” kui “Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” said endile kaanepildi juba olemasolevate piltide seast – Markus Härma on joonistanud terve trobikonna lahedaid ulmelisi asju. Sel korral aga tegi Meelis Krošetskin kaanepildi nö tühjalt kohalt minu antud stseeni järgi.
Loomulikult – see polnud sugugi lihtne, sest ilmselgelt oli suurimaks probleemiks minu vähene ettekujutusvõime. Ilmselt on kunstniku jaoks võrdlemisi raske juhtum kui sulle antakse umbmäärased juhtnöörid ja siis teed mingi portsi tööd ära ja siis alles hakkab autori mõte tööle, et kuule – võiks olla nii ja siis veel naa, ja muuda seda ja toda ja üleüldse…
Meelise esimene visand on siin siis näha. Mina vaatan ja mõtlen – jep – oli küll selline stseen. Aga… Kas tõesti jälle on kaanepilt peaaegu alasti naisega? Ei, see võib kokkuvõttes isegi ilus olla ja kindlasti on raamatupoes pilkupüüdev. Aga… Meelis rahustas mu kohe maha, et ei jää see naine nii paljaks. Olgu – väga hea – kas siis saaks need “spagetid” seal kiivri küljes kuidagi korrektsemaks? Ja tegelikult – mis asja see tüüp seal selle taskulambiga võimleb? Võibolla hoopis mingi konsooli küljes olev tahvelarvuti võiks seal olla? Ja tegelikult võiks voodist vasemal olla näha ka mingit meditsiinilist seadmestikku ja üleüldse noh… Kiiver ehk võiks ka olla midagi lahedamat, mitte selline trikijalgratturi munakoor?
Noh – kuidas niimoodi sobiks? Hmmm – hakkab juba nagu looma. Kui nüüd see naisel peas olev kiiver ka kuidagi rohkem kiivri moodi oleks, mitte ei meenutaks niivõrd juuksuris olevat fööni, oleks täitsa vägev juba. Äkki saaks natuke kiivri serva ülespoole nihutada ja sinna näo ette mingi “visiirilaadse ekraani” teha…?
#!?!**¤***#!?#¤¤¤***###!?
A’ kuidas oleks selle “teises ruumis, kus olid suured katseklaasid” stseeni visandamisega? Ei – ma ei osanud ühestki asendist Meelise elu lihtsamaks teha… Ja siis sain ma meili peale sellise asja.
Esimsest pilgust oli selge, et nüüd läks küll 110% täkkesse. Nagu rusikas silmaauku jne. Sõnaga – täistabamus. Jäi üle ainult mõtiskleda, et kuidas Ats selle asja nüüd fotošopiga üle terve raamatukaane venitab. Kusagil hästi sügaval hingepõhjas näris muidugi süüdlaslikult uudishimu, et mismoodi oleks võinud välja näha see esimene pilt, kui see oleks lõpuks kogu oma detailsuses valmis tehtud. Aga rahu sellega.
__________________________________________________
Visandid olen siia postitanud Meelis Krošetskini lahkel loal – palun neid kohelda lugupidamisega!